Andi Hektor form Eesti Teaduskoda writes in today's Postimees (26.04.2021): “Last week there was an event that did not receive much coverage, but the impact of which will be long-lasting and significant in our small country. Associations representing Estonian teachers, academics, pupils and students signed an education agreement. Considering myself to be quite a socially sensitive person who has lead all kinds of pressure and influence groups, I think that what is more important than the content of the agreement is that all the employees and students working in the field of education have finally come together. To my knowledge, such extensive cooperation and agreement in the field of education has come to life for the first time."

The press release in Õpetajate Leht. The full text of the Education Agreement is found here.

Read also a story by students: "Commodifying of higher education should not be lead by universities".

The webpage of Tallinn University (26.04.2021) covers the news and also mediates the words of Daniele Monticelli, Professor of Italian Studies and Semiotics at the Institute of Humanities of Tallinn University and a member of the university's trade union and Eesti Teaduskoda.

Joonatan Nõgisto (EÜL) writes (23.04.2021) in an article "Closing the future of higher education: What happens when higher education no longer justifies the risk of acquiring it, even though the economic system increasingly requires a higher education degree" about the dangers of commercializing higher education, based on the example of the United States:

How to ensure accessible higher education when most people can't afford it...

Lahendus peitub krediidisüsteemis. Krediit ehk tarbimise eest tulevikus maksmine on alati olnud osa kapitaliringlusest, kuid selle roll ning tähtsus on ajas muutunud. 1960ndatest saadik on see olnud tarbijakrediidi kujul üha olulisem tõhusa nõudluse allikas. Kodumajapidamiste võlakoormus on seetõttu Ameerikas plahvatuslikult kasvanud ning jõudis möödunud aastal 14,5 triljoni dollarini. Õppelaenuvõlg, kusjuures, on kodulaenuvõla järel võlakoormuse komponendina teisel kohal, samal ajal kui reaalpalk on tootlikkuse kasvust olenemata stagneerunud 1970ndatest saati.

Võlakohustus on oma olemuselt kohustus teha tulevikus tootlikku, lisaväärtust tootvat tööd. See võla distsiplineeriv jõud on tänapäeva kapitali taastootmise perspektiivist kriitilise tähtsusega. Miljonite noorte ameeriklaste vaatepunktist tähendab see, et pärast kõrghariduse omandamist on nende tulevikuvõimalused hoopis suurel määral kitsendatud. Kasvav võlakoorem sunnib edasi lükkama elusündmused, mida on seni peetud täiskasvanuks saamise verstapostideks. Hiljutine küsitlus näitab, et 21 protsenti õppelaenuvõlglastest on pidanud edasi lükkama abiellumise, 26 protsenti lastesaamise ning 36 protsenti oma kodu ostmise.

Mida aeg edasi, seda rohkem ähvardab aga suureneva võlakoorma tingimustes esile kerkida kriis majandusliku väärtuse loomises. Kui kaob usk, et tulevikus suudetakse toota piisavalt väärtust võlakohustuste katmiseks, siis jookseb kokku kogu kapitaliringlus. Sisuliselt ähvardab tume tulevik muuta kapitalismi hiiglaslikuks Ponzi skeemiks. Õppelaenuvõla puhul annab akumulatsiooni piir ennast juba aina enam tunda: viimastel aastatel on õppelaenuvõlglaste maksevõimetus kiiresti kasvanud ning ennustuste kohaselt jääb 2023. aastaks õigeaegse tasumisega hätta üle 40 protsendi võlgnikest. Tekib küsimus, mis juhtub siis, kui kõrgharidus ei õigusta enam selle omandamiseks võetud riski, kuigi majandussüsteem nõuab aina enam kõrgharidusega inimesi.”