Andi Hektor Eesti Teaduskojast kirjutab tänases Postimehes (26.04.2021): “Eelmisel nädalal toimus sündmus, mis ei saanud just palju kajastust, aga mille mõju kujuneb meie väikeses riigis pikaajaliseks ja oluliseks. Eesti õpetajaid, akadeemilisi töötajaid, õpilasi ja üliõpilasi ning teadlasi esindavad ühendused allkirjastasid haridusleppe. Leppes on üksjagu teemasid, mida kõiki siinkohal ei hakka lahkama. Pidades ennast üsna ühiskonnatundlikuks inimeseks, kes on igasugu surve- ja mõjurühmitustes toimetanud, arvan, et leppe sisust tähtsam on ehk see, et lõpuks on ühes kohas kokku saanud kõik haridusvaldkonnas tegutsevad töötajad ja õppurid. Minu andmetel on nii lai koostöö ja lepe haridusvaldkonnas esmakordne.”

Pressiteate Haridsuleppe sõlmimise kohta leiad Õpetajate Lehest. Haridusleppe teksti leiad siin.

Kristel Jakobson ja Allan Aksiim Eesti Üliõpilaskondade Liidust (EÜL) kirjutavad Tartu Postimehes (23.04.2021) arvamusartiklis “Kõrghariduse kaubastumist ei tohi eest vedada ülikoolid“: “Kõrghariduse rahalise jätkusuutlikkuse üle murravad pead riigid kogu Euroopas – Eesti ei ole ainuke riik, kus kõrghariduse rahastamise küsimus on üleval. Kui üle-eelmisel aastal tõi Tartu ülikooli õppeprorektor lahendusena välja rohkelt täiendõppe tasuliseks muutmist (PM, 15.5.2019), siis nüüd on liigutud vaiksemate ja väiksemate raha teenimise meetodite peale, ja seda ülikoolide endi initsiatiivil.”

Tallinna Ülikooli välisveeb (26.04.2021) vahendab Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi Itaalia uuringute ja semiootika professori ja TLÜ Ametiühingu ning Eesti Teaduskoja liikme Daniele Monticelli sõnu: “Eesti kõrgkoolide tegevustoetus on inflatsiooni arvesse võttes viimase 15 aasta jooksul vähenenud üle 20%. Riigil on nüüd viimane aeg võtta vastutus, et tagada Eesti kõrghariduse kvaliteet ka tulevikus. Seda vastutust ei saa üliõpilastele veeretada,” ja kirjutab: “Lepe taotleb ka seda, et haridusvaldkonna töötajatel oleksid motiveerivad töötingimused ja optimaalne töökoormus. Sellele saab kaasa aidata kõrgem riigipoolne rahastus. TLÜ Ametiühingu juhatuse liikme Marika Kutškova sõnul süvendab riikliku rahastuse nappus ebajätkusuutlikku olukorda, kus akadeemilised töötajad on ülekoormatud ja pole võimalik järelkasvule pakkuda kindlat karjääriperspektiivi ülikoolis.

Joonatan Nõgisto (EÜL) kirjutab Sirbis (23.04.2021) “Kõrghariduse tuleviku sulgumine: Mis juhtub siis, kui kõrgharidus ei õigusta enam selle omandamiseks võetud riski, kuigi majandussüsteem nõuab aina enam kõrghariduskraad“, kõrghariduse kaubastamisega seonduvatest ohtudes Ameerika Ühendriikide näitel.

“Kuidas tagada kättesaadav kõrgharidus, kui suurem osa inimestest ei jaksa selle eest maksta?…

Lahendus peitub krediidisüsteemis. Krediit ehk tarbimise eest tulevikus maksmine on alati olnud osa kapitaliringlusest, kuid selle roll ning tähtsus on ajas muutunud. 1960ndatest saadik on see olnud tarbijakrediidi kujul üha olulisem tõhusa nõudluse allikas. Kodumajapidamiste võlakoormus on seetõttu Ameerikas plahvatuslikult kasvanud ning jõudis möödunud aastal 14,5 triljoni dollarini. Õppelaenuvõlg, kusjuures, on kodulaenuvõla järel võlakoormuse komponendina teisel kohal, samal ajal kui reaalpalk on tootlikkuse kasvust olenemata stagneerunud 1970ndatest saati.

Võlakohustus on oma olemuselt kohustus teha tulevikus tootlikku, lisaväärtust tootvat tööd. See võla distsiplineeriv jõud on tänapäeva kapitali taastootmise perspektiivist kriitilise tähtsusega. Miljonite noorte ameeriklaste vaatepunktist tähendab see, et pärast kõrghariduse omandamist on nende tulevikuvõimalused hoopis suurel määral kitsendatud. Kasvav võlakoorem sunnib edasi lükkama elusündmused, mida on seni peetud täiskasvanuks saamise verstapostideks. Hiljutine küsitlus näitab, et 21 protsenti õppelaenuvõlglastest on pidanud edasi lükkama abiellumise, 26 protsenti lastesaamise ning 36 protsenti oma kodu ostmise.

Mida aeg edasi, seda rohkem ähvardab aga suureneva võlakoorma tingimustes esile kerkida kriis majandusliku väärtuse loomises. Kui kaob usk, et tulevikus suudetakse toota piisavalt väärtust võlakohustuste katmiseks, siis jookseb kokku kogu kapitaliringlus. Sisuliselt ähvardab tume tulevik muuta kapitalismi hiiglaslikuks Ponzi skeemiks. Õppelaenuvõla puhul annab akumulatsiooni piir ennast juba aina enam tunda: viimastel aastatel on õppelaenuvõlglaste maksevõimetus kiiresti kasvanud ning ennustuste kohaselt jääb 2023. aastaks õigeaegse tasumisega hätta üle 40 protsendi võlgnikest. Tekib küsimus, mis juhtub siis, kui kõrgharidus ei õigusta enam selle omandamiseks võetud riski, kuigi majandussüsteem nõuab aina enam kõrgharidusega inimesi.”