Loetud päevade jooksul jõustub Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv (2022/2041, 19. oktoober 2022), mis käsitleb piisavat miinimumpalka Euroopa Liidus. Direktiivist tulenevalt on nii Eesti valitsusel kui ametiühingutel ja tööandjatel ees suured väljakutsed. Väljakutse ei seisne vaid selles, et Eesti miinimumpalk jääb maha rahvusvahelisel tasandil tavaliselt kasutatavatest soovituslikest võrdlusväärtustest, nagu 60% brutomediaanpalgast ja 50% keskmisest brutopalgast, isegi suurem väljakutse on edendada sektoriüleseid kollektiivseid läbirääkimis palgatingimuste üle. Eesti on kollektiivlepingutega hõlmatud töötajate osas  Euroopa Liidus viimane (6%). Sellest tulenevalt on Eesti ees väljakutse edendada kollektiivläbirääkimisi.

Sektoritasandi kollektiivlepingute edendamise küsimus puudutab otseselt ka akadeemilist sfääri, kus seni sektoriülesed lepped puuduvad, sest puudub tööandjate esindus sektori tasandil (Rektorite nõukogu ei loe end tööandjate sektori esinduseks).

Akadeemilised ametiühingud on seisukohal, et direktiivi nõuded võimaldavad edendada muuhulgas akadeemilise sektori palgakujundust eesmärgiga saavutada akadeemias, kooskõlas direktiivi eesmärkidega, inimväärsed elu- ja töötingimused. Akadeemilise töötaja endiselt suurim mure on töökoha ja palga ebastabiilsus. Akadeemilised ametiühingud küsivad jätkuvalt akadeemilisele töötajale stabiilset põhipalka.

Allpool olulisemad akadeemiaga haakuvad väljavõtted direktiivi tekstist. Direktiivi vastu võtmisel on muu hulgas arvestatud järgmist:

(16) Kuigi jõulised kollektiivläbirääkimised eelkõige sektori või sektoriülesel tasandil aitavad tagada piisava miinimumpalga kaitse, on traditsioonilised kollektiivläbirääkimiste struktuurid viimastel aastakümnetel nõrgenenud, mis on muu hulgas tingitud majanduse struktuursetest nihetest vähem ametiühingutega liitunud sektorite suunas ning ametiühingusse kuulumise vähenemisest, eelkõige ametiühingute allasurumise ning ebakindlate ja ebatüüpiliste töövormide arvu suurenemise tulemusena. Lisaks sattusid 2008. aasta finantskriisi järel mõnes liikmesriigis valdkondlikud ja sektoriülesed kollektiivläbirääkimised surve alla. Valdkondlikud ja sektoriülesed kollektiivläbirääkimised on siiski oluline tegur piisava miinimumpalga kaitse saavutamisel ning seetõttu tuleb neid edendada ja tugevdada.

(18) Selleks et parandada liidus elu- ja töötingimusi ning ülespoole suunatud sotsiaalset lähenemist, kehtestatakse käesoleva direktiiviga liidu tasandil miinimumnõuded ja sätestatakse menetluslikud kohustused seadusjärgse miinimumpalga piisavuse tagamiseks ning parandatakse töötajate tegelikku juurdepääsu miinimumpalga kaitsele kas seadusjärgse miinimumpalgana, kui see on olemas, või kollektiivlepingutes kehtestatud palgana, nagu on määratletud käesolevas direktiivis. Käesoleva direktiiviga edendatakse ka kollektiivläbirääkimisi palgakujunduse üle.

(24) Arvestades, et kollektiivläbirääkimistega hõlmatus väheneb, on oluline, et liikmesriigid edendaksid kollektiivläbirääkimiste pidamist, lihtsustaksid kollektiivläbirääkimiste õiguse kasutamist palgakujundusel ja tõhustaksid seeläbi kollektiivlepingutega kehtestatud palgakujundust, et parandada töötajate miinimumpalga kaitset. Liikmesriigid on ratifitseerinud ILO 1948. aasta ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse konventsiooni nr 87 ning ILO 1949. aasta organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse konventsiooni nr 98. Kollektiivläbirääkimiste õigust tunnustatakse nimetatud ILO konventsioonides, ILO 1978. aasta konventsioonis nr 151 töösuhete kohta (avalikud teenused) ja ILO konventsioonis nr 154 kollektiivläbirääkimiste kohta, samuti inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ning sotsiaalhartas. Põhiõiguste harta artiklitega 12 ja 28 tagatakse vastavalt kogunemis- ja ühinemisvabadus ning kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus. Põhiõiguste harta preambuli kohaselt kinnitab põhiõiguste harta kõnealuseid õigusi, kuna need tulenevad eelkõige inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ning liidu ja Euroopa Nõukogu poolt vastu võetud sotsiaalhartadest. Liikmesriigid peaksid võtma asjakohasel juhul ning kooskõlas riigisisese õiguse ja tavadega meetmeid, mis edendavad kollektiivläbirääkimisi palgakujunduse üle. Sellised meetmed võivad muu hulgas hõlmata meetmeid, mis lihtsustavad ametiühingute esindajate juurdepääsu töötajatele.

(40) Liikmesriikidel on võimalik kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseid (EL) 2021/240 ( 13) ja (EL) 2021/1057, (¹⁴) et arendada või parandada miinimumpalga raamistike tehnilisi aspekte, sealhulgas piisavuse hindamist, seiret ja andmete kogumist, juurdepääsu laiendamist, samuti täitmise tagamist ja kõnealuste raamistike rakendamisega seotud üldise suutlikkuse suurendamist. Määruse (EL) 2021/1057 kohaselt peavad liikmesriigid eraldama asjakohase summa sotsiaalpartnerite suutlikkuse suurendamiseks,

Direktiivi artikkel 1 (reguleerimisala) pg 1 järgi:

Selleks et parandada liidus töötajate elu- ja töötingimusi, eelkõige miinimumpalga piisavust, ning aidata kaasa ülespoole suunatud sotsiaalsele lähenemisele ja vähendada palkade ebavõrdsust,nähakse käesoleva direktiiviga ette raamistik: 

a) seadusjärgse miinimumpalga piisavuseks, eesmärgiga saavutada inimväärsed elu- ja töötingimused; 

b) palgakujundust käsitlevate kollektiivläbirääkimiste edendamiseks; 

c) töötajate tegeliku juurdepääsu soodustamiseks miinimumpalga kaitse õigustele, kui see on ette nähtud liikmesriigi õiguse ja/või kollektiivlepingutega.

Direktiivi artikkel 4 (Palgakujundust käsitlevate kollektiivläbirääkimiste edendamine) pg 2 järgi:

Lisaks kehtestab iga liikmesriik, kus kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse määr on väiksem kui 80 %, raamistiku kollektiivläbirääkimisi soodustavate tingimuste loomiseks, kas seadusega pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või nendega kokkuleppel. Need liikmesriigid töötavad välja ka tegevuskava kollektiivläbirääkimiste edendamiseks pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või nendega kokkuleppel või sotsiaalpartnerite ühise taotluse alusel vastavalt nendevahelisele kokkuleppele. Tegevuskavas esitatakse selge ajakava ja konkreetsed meetmed kollektiivläbirääkimistega hõlmatuse järkjärguliseks suurendamiseks, austades täielikult sotsiaalpartnerite autonoomiat. Liikmesriigid vaatavad tegevuskava korrapäraselt läbi ja ajakohastavad seda vajaduse korral pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või nendega kokkuleppel või sotsiaalpartnerite ühise taotluse alusel vastavalt nendevahelisele kokkuleppele. Igal juhul vaadatakse selline tegevuskava läbi vähemalt iga viie aasta järel. Tegevuskava ja selle ajakohastamine avalikustatakse ja sellest teatatakse komisjonile.

 

Kõigi ülikool töötajate mõtted kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivlepingutega kaetuse edendamiseks on teretulnud. Akadeemiliste töötajate mõtted palgakindluse edendamiseks direktiivi raamistikus on oodatud. NB! Ettepanekud kõigi osapoolte võimalike ja esmapilgul ehk ka võimatute tegevuste osas on väga oodatud.

Liituge oma ülikooli ametiühinguga, et töötajate esindusel – sotsiaalpartneril – oleks tugev mandaat ja ideede pluralism, millele tuginedes seista inimväärsete elu- ja töötingimuste eest kõigil akadeemilise hierarhia tasemetel. Eesti valitsusel, ametiühingutel ja tööandjatel ees suured väljakutsed, aga seetõttu ka suur võimalus – koos on vaja teha Eesti tulevikukindlaks.