Eleri Pilliroog, the chair person of the Federation of Estonian Student wrote recently in Eesti Päevaleht why the reintroduction of the tuition fees would not be simply uncomfortable to so many students but really unaffordable. The article is a reaction to the idea of reintroducing the tuition fees in the universities in Estonia in response to the lack of public funding to the higher education (read such opinions by Tiit Landi, Jaak Aavisoo and the journalists of Ekspress Meedia arvamusi).

The akademic unions, student unions and Eesti Teaduskoda share the stand that the public funding of the higher education corresponding to 1.5% of the GDP solves the problem of adequate funding and enables Estonia to follow the Scandinavian model of free higher education. That mutually shared stand was presented to the public in a public initiative (rahvaalgatus 01.03.2020), which in only 2 days collected a 1000 signatures which are needed to the iniciative to be sent to the Parliament to be discussed.

Tasuta ja kõigile kättesaadav kõrgharidus, sõltumata east või finantsilisest võimekusest on ainus garantii, et ühiskonna sotsiaalne mobiilsus ei väheneks ja ebavõrdsus ei süveneks ega põlistuks.

“Arvestades, et kuni 24-aastaste, bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppes täiskoormusega õppivate üliõpilaste keskmine igakuine netosissetulek on vaid 477 eurot, ei ole kõrghariduse universaalne kättesaadavus Eestis võimalik ilma tasuta eestikeelse õppeta. Paljud üliõpilased on juba praegu sunnitud tegema ohverdusi oma õpingutes, käies õpingute kõrval ka mitte-erialasel tööl. Kõrghariduse rahastamise koorma seadmine üliõpilaste õlgadele ei ole õiglane ega lõppkokkuvõttes ka majanduslikult mõistlik lahendus. Õppemaksu kehtestamine sulgeks ülikooli ukse paljudele võimekatele, suurendades seejuures sotsiaalset ebavõrdsust ja jättes realiseerimata meie ühiskonnale hädavajalikku inimressurssi. Selleks, et õppetasude kehtestamisel ei jääks kõrgharidus omandamata sotsiaalmajanduslikult vähem kindlustatud taustaga inimestele, peaks olulisel määral laiendama sotsiaalsete garantiide süsteemi, mis tekitaks riigile olulisel määral lisakulutusi nii toetuste suuruse kui ka lisanduvate administratiivkulude mõõtmes. Nagu ka madalamad haridusastmed, on kõrgharidus ühiskondlik hüve ja vastutus, millele tuleb tagada universaalne kättesaadavus ja tugev avalik toetus.”

Read what is written in the rahvaalgatus about the students' economic situation.

“Üliõpilased kirjutasid juba aasta tagasi “Müürilehes”, et on raske leida halvemat sihtgruppi, kellelt raha nõuda. Eurostudenti 2017. aasta üliõpilaste uuringu järgi oli 60% tudengite sissetulek alla 440 euro ehk nad elasid tolle aja ekvivalentnetosissetulekut (469 eurot) arvestades suhtelises vaesuses ning veidi vähem kui 20% neist absoluutses vaesuses (elatudes vähem kui 200 eurost).”

See also a post on our webpage from 2019 about the living standard of the students.

Seda olukorras, kus Eleri Pilliroo sõnul, “…on töötavaid tudengeid kuskil 80% kogu üliõpilaskonnast (Eurostudent VII: Eesti lühiülevaade)”.

Ka Ärilehe ajakirjanik Greete Palgi leiab: “Kui inimene tuleb kehva majandusliku taustaga perest, siis eeldada, et ta aastas leiab selle 2500 kuni 5000 eurot pluss siis veel elamiskulud, mis on iga kuu vähemalt kakssada eurot tudengi jaoks, siis ta ei saa samal ajal õppida ja töötada sellises mahus, et teenida seda [õppimiseks kuluvat] raha.” Täielik üleminek tasulisele kõrgharidusele tähendaks Palgi hinnangul seda, et vaesed jääksid vaesemaks, vahendab Delfi.ee.