Akadeemilised ametiühingud küsisid kultuuri- ja haridusvaldkonnaga tegelevatelt Riigikogu kandidaatidelt vastused neljale olulisele küsimusele:

1. Milline on Teie seisukoht, et Eestis sõlmida analoogiliselt teadusleppega ka hariduslepe, mille kohaselt nii kõrghariduse riigipoolne kui ka üldhariduse õpetajate palgafondi rahastamine on vähemalt 1,5% sisemajanduse kogutoodangust ja tasuta eestikeelne kõrgharidus on avalik hüve, millele tuleb tagada vaba ligipääs?

2. Kuidas suhtute Eesti avalik-õiguslike ülikoolide õppejõududele baastöötasu kehtestamisse, et ka akadeemilised töötajad, sarnaselt teiste töötajatega Eestis, saaksid palka töölepingu seadusele vastavalt – st sõltumata sellest, kas neil on mõni teadusprojekt parajasti olemas või mitte?

3. Mida peaks tegema, et erasektoris teadus- ja arendustegevuse investeeringute tase suureneks?

4. Milliste konkreetsete tegevustega saate kaasa aidata ja panustada kõrgharidusvaldkonna arengusse?

Riigikogu kandidaatide vastused leiad here. 

Teise kandidaatide hulgas andsid põhjalikud vastused ka TÜ Ametiühingu juhatuse liige Marko Kaasikult (Rohelised) ja aü liige Kadri Leetmaa (Sotsiaaldemokraadid).

“Eestimaa Roheliste valimisprogrammi ptk. 4.5 punkt 10 ütleb: “kehtestame ülikooli õppejõududele baastöötasu”. Käsitleme seda laialt, arvestades et kõik akadeemilised töötajad on potentsiaalsed õppejõud, sõltumata sellest kas konkreetne inimene hetkel öppetööd teeb. Leian, et ülikoolide autonoomia ei ole takistuseks, sest vastava tingimuse saab panna riikliku baasrahastuse lepingusse ülikoolidega. See ei oleks midagi erandlikku, sest ranged eelarvereeglid on paljude rahastusskeemide lahutamatu osa.” (Kaasprofessor Marko Kaasik)

 

“Baastöötasu peab olema, sest ilma selleta on praegune akadeemiliste töötajate atesteerimissüsteem sisutühi. Baastöötasule lisaks peaks olema ka teadlaste minimaalne teadusraha, mis võimaldab edasi areneda ka siis, kui parasjagu on projektirahastusel vahe sees. Päris projektivaba elu ma ei poolda, sest see nõuab pingutust, et olla oma teadustöös maailmatasemel. Konkurentsil on ka edasiviiv jõud. Mõnede valdkondade jaoks (nt eesti keel, murdekeel, kultuuriuuringud) võiksid olla kindlamad teadusraha allikad, mille puhul ei pea ilmtingimata rahvusvaheliselt tihedas sõelas konkureerima – see on see, mis hoiab meie võimet mõelda meie enda kultuurist.” (Kaasprofessor Kadri Leetmaa)

Nimekirja poliitikutest, kellele küsimused saadeti, leiad here (mitte kõik kirja saanud ei ole vastanud).