Tartu Ülikooli füüsika instituudi (TÜFI) direktor, kaasprofessor Toomas Plank räägib:

Praeguse seisuga on teadusraha saamine või mittesaamine teadlasele puhas loterii – enam-vähem sama taotlus võib ühel aastal olla hindajate absoluutses tipus ja järgmisel aastal nimekirja tagumises otsas. Seepärast oleks meie ilus unistus see, kui teadlane saaks endale rahastuse osas töörahu. Et miinimumpalk tuleks teaduse baasrahast ja siis konkurentsi­põhiselt saaks sellele lisa taotleda. Lisaraha arvel saaks käia konverentsidel, lähetustes, hoida töös kalleid aparaate. Ja maksta ka endale tööturul konkurentsivõimelist, miinimumist suuremat palka.

Praegu kulub suurem osa baasraha hoonete kulude eest tasumiseks. Kui keegi tublidest kolleegidest jääb hätta, siis saame teda instituudi vahenditest aasta jagu toetada, et tal oleks uus konku­rentsipõhise raha taotlemise võimalus. Aga kallite aparaatide ostmiseks ja eriti nende hilisemaks ülalpidamiseks enam raha ei jagu. See on just eksperimentaalseid teadusi silmas pidades väga kriitiline küsimus.

Siinjuures, teadusrahastuse olukorrale sümptomaatiliselt, ei ole kaasprofessor Plankil praegu ühtegi kehtivat teadusgranti. Töökoha- ja palga ebastabiilsuse hävitavast mõjust akadeemilise töötaja vaimsele tervisele ja Eesti teadusele on ametiühingud ja teaduse sõbrad rääkinud aastaid. Ametiühingud on välja pakkunud teadlaste olukorra stabiliseerimiseks teadlase baassissetuleku kontseptsiooni, mis aga ei ole leidnud heakskiitu riigipoolsete otsustajate hulgas ja ülikoolide juhtkondades.

Intervjuud Toomas Plankiga loe täispikkuses ajakirjas Sirp.