USA föderaalne miinimumpalk – 7.25 dollarit tunnis (umbes 6.35 EURi) – pole tõusnud alates 2009. aastast (see on üle kümne aasta) (loe lähemalt here; lisaks infot uuematest arengutest here). USA eripära on, et osariigid saavad kehtestada oma (st kõrgema) miinimummäära. Föderaalne miinimumpalk on selle vaatamata kasutusel 21-s USA 50-st osariigist (loe here).

Maailma umbes 197-st riigist ja autonoomsest territooriumist 173-s on mingit tüüpi alampalga süsteem. Ainult 17 riigis (umbes 10% alampalga süsteemiga maadest, sh USA) otsustab miinimumpalga riik vastava seadusega. 115 riigis kehtestatakse miinimumtöötasu valitsuse määrusega ja umbes kolmveerandis neist riikidest kehtestatakse vastav määrus ainult pärast seda, kui töötajate ja tööandjate organisatsioonid on sisendi andnud. Eelnevale lisandub 15 riiki, kus spetsiaalne kolmepoolne miinimumpalga komisjon (töötajad, tööandjad ja riik) omab miinimumpalga kehtestamise pädevust pärast omavahelise kompromissi saavutamist. 15-s riigis (10 neist Euroopas ja 5 Aafrikas) määratakse miinimumtöötasu kollektiivsete läbirääkimiste käigus, mis enamasti toimuvad sektori tasandil (lähemalt here).

2018. aastal taastas Jüri Ratase valitsus, pärast 16 aastat kestnud pausi, kolmepoolsed läbirääkimised ametiühingute, tööandjate ja valitsuse vahel (lähemalt meie kodulehel). Sellega astus Eesti sammukese Põhjamaade poole.

Eesti Vabariigi põhiseaduse pg. 29 järgi, töötajate ja tööandjate ühingutesse ja liitudesse kuulumine on vaba. Töötajate ja tööandjate ühingud ja liidud võivad oma õiguste ja seaduslike huvide eest seista vahenditega, mida seadus ei keela. Streigiõiguse kasutamise tingimused ja korra sätestab seadus.

Et just põhiseadusega on tagatud töötajate ja tööandjate organisatsioonide olemasolu ja vaba tegutsemine ning ka streigiõigus, ei ole juhus, vaid näitab Eesti Vabariigi loojate ja Vabariigi taastajate arusaamist nende ühenduste olulisusest ühiskonna toimimisel.