Foto: TÜAÜ

Eelmisel neljapäeval, 21.04.2022 toimus Eesti haridusleppe algatanud akadeemiliste ametiühingute ja Eesti üliõpilaskondade Liidu kohtumine Rektorite Nõukoguga.

Kohtumine toimus Tallinna Tehnikaülikoolis. Kohtumisel esindasid haridusleppe algatajaid Ruth Tammeorg (Tartu Ülikooli Ametiühingu juhatuse esimees), Daniele Monticelli (Tallinna Ülikooli Ametiühingu juhatuse liige) ja Marcus Ehasoo (Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht).

Rektorite Nõukogu poolt olid kohtumisel prof. Toomas Asser (Tartu Ülikooli rektor), prof. Ivari Ilja (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor), prof. Mait Klaassen (Eesti Maaülikooli rektor), prof.  Tõnu Viik (Tallinna Ülikooli rektor) ja prof. Tiit Land (Tallinna Tehnikaülikooli rektor) ning online’is Rektorite Nõukogu tegevsekretär Hanna Kanep.

Kohtumisel oli kõneks akadeemiliste töötajate palgastabiilsus, vähendamaks projektisõltuvust ülikoolis, samuti üliõpilaste toimetulek.

Tutvustasime rektoritele akadeemiliste ametiühingute seisukohta, et praegusesse teadus- ja arenduskorralduse seaduse eelnõusse on tarvis lisada (süsteemitoetusena) ka ülikoolide töötajate palgad selles mahus, kuidas ülikoolid ise on määranud enda sõlmitud töölepingute ja astmepalkadega. 

Leppisime kokku, et koordineerime ühiseid seisukohti, ühiseid tegevusi ja sõnumeid, seda eelkõige eesootavate Riigikogu valimiste kontekstis erakondade suunal.

Hea on tõdeda, et rektorid toetavad tasuta tasemeõppe jätkumist ülikoolides.

Allpool on leitav akadeemiliste ametiühingute seisukohti täpsustav kiri Rektorite Nõukogu liikmetele (saadetud kohtumise järelkajana 27.04.2022).

Lugupeetud Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektorid, Rektorite Nõukogu juhatuse liikmed,
 
Täname teid väga sisuka mõttevahetuse eest 21.04.2022 kohtumisel akadeemiliste ametiühingute ja Eesti üliõpilaskondade esindajatega Tallinna Tehnikaülikoolis. Kirjaga on kaasas pildid sellelt kohtumiselt.
 
Kirjutame täpsemalt akadeemiliste ametiühingute seisukohtadest. 
 
Akadeemiliste ametiühingute jaoks on praegusel ajal kõige olulisem saavutada teadlaste palgastabiilsus, et vähendada projektisõltuvust ülikoolides, mis on kurnav nii töötajate jaoks kui tuues kaasa riske ülikoolidele.  
Kavas on teha ettepanek Eesti akadeemiliste töötajate põhipalga rahastamiseks läbi Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse (TAKS). 
Eelnõu järgi on süsteemitoetus ja sihttoetus baasrahastamise kaks instrumenti ja seega selgesti erinevad tulemusrahastusest, mille alla kuuluvad tegevustoetus ja uurimistoetus. Kui sihttoetus on seotud kindla sihi ja projektiga, siis süsteemitoetus on antud “teadus- ja arendussüsteemi institutsionaalseks ja tehniliseks toimimiseks ning teadus- ja arendustegevuse mõju kasvatamiseks.” Selle alla loetakse näiteks rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuulumiseks minevaid kulusid (CERN, ESA jne.).
 
Viimaste aastate teadusrahastuse kitsikus on viinud nii mõnegi töörühma ja teadussuuna kriitilisse olukorda, kus teadlastest ei jätku, et edukat granditaotlust koostada – paljud töötajad on koondatud ja doktorantide järelkasv ei ole näinud ülikoolis perspektiivi ning on lahkunud. Nii on teadlastel jäänud kaks võimalust – kas koondada kiiresti järelejäänud rühm väikesemahulisse projekti(taotlusse) või esitada granditaotlusena koos teiste kolleegidega ambitsioonikas teema, milles keegi neist ei oma täielikku kompetentsi. Kumbki variant ei ole eriti jätkusuutlik ega konkurentsivõimeline tihedas taotlemisprotsessis, kus edukuse määr on ca 10-20%.
Enamus Eesti teadlasi ja seega töörühmi ning terveid teadusharusid on sellise olukorraga hädas – ja sellega ka ülikoolid ise. Töörühmad on kokku kuivanud ja teadusteemaga seotud töötajate arv on eduka projektitaotluse jaoks liiga väike. 
Sellise protsessiga aga väheneb ülikooli autonoomia, sest mitte ülikool, vaid (väline) rahastaja otsustab uurimissuundade üle.
 
Lahenduseks on tarvis suunata otse teadlaste miinimumpalkadeks raha (mille maht on ca 0.2% SKP-st), mis võtab ära ülikoolide ebastabiilsuse. Lähtudes ülikoolide astmepalkadest tuleb selleks hakata ülikoolide teadustöö tegemise ja õpetamisvõime säilitamise eesmärgil akadeemiliste töötajate arvu järgi arvutama nende miinimumpalkadeks tarvis minevat raha. 
Tarvis on läbipaistvat süsteemi, kuidas ülikoolid saavad oma teadlaste arvu säilitada ja suurendada. Loogiline on süsteem, kus mingi minimaalne (näiteks hetkel eksisteeriv) teadlaste arv on otse finantseeritud ning kui mõni töörühm/osakond/instituut tahab inimesi juurde saada, siis tehakse seda grantide ehk konkurentsipõhise rahastuse arvelt. Sel juhul on vaja vaid reegleid, kas ja kuidas sellistest ajutistest töökohtadest on võimalik tekitada otse riigi poolt finantseeritud töökoht.
Hanna Kanepi väljendatud seisukoht, et ülikoolis võib tekkida probleem,  kui on vajadus võtta juurde 60-70 töötajat, lähtub arusaamast, et palkade maht on fikseeritud ja (aasta jooksul) seda suurendada ei saa. See ei ole  akadeemiliste ametiühingute mõte. Mõte on ikka selles, et fikseerida ülikoolide jaoks minimaalne töötasudeks minev rahastus, rohkem  sellest määrast võib ikka palka maksta. 
 
Ülikoolide autonoomia tagaks seadus, kui riigipoolne rahastus võimaldab ülikoolidel garanteeritult maksta akadeemilistele töötajatele vähemalt ülikooli enda poolt kehtestatud ja töölepingute kaudu lubatud astmepalkade miinimummäärasid. Akadeemiliste ametiühingute idee on, et avalik-õiguslikud teadus- ja arendusasutused edastavad rahastuse saamise eeldusena ministeeriumile (süsteemitoetuse) avalduse, tuues välja, kui mitu töölepingut neil on ja sellest tulenevalt, kui palju palgaraha nad vajavad. 
Ülikoolide autonoomia ei tohi tähendada kokkuhoidu töötajate arvelt.
 
See sugugi ei tähenda, et ülikoolid peavad säilima status quo ning personali hoidma ka siis, kui nende akadeemiline tase langeb. Taseme hoidmisel usaldame akadeemiliste töötajate atesteerimiskomisjonide tööd. 21.04. kohtumisel soovis prof. Mait Klaassen täpsustust, et mida töötaja peab tegema selleks, et põhipalka saada. Akadeemiliste ametiühingute vastus on, et töötama töölepingus kokku lepitud tingimustel, see tähendab, tegema õppe- ja teadustööd ning läbima korralise atesteerimise.
 
Teaduse arengusuunad muutuvad ja seega ka inimeste arvud, mis vastava alaga on seotud. See kaasneb elava teadusega, teaduse arenguga. Siiski peab ülikool tagama selle, et akadeemiliste töötajate, teadlaste üldine arv ei langeks veelgi, nagu ülal mainitud, ning et ülikool jääks ka edaspidi atraktiivseks töökeskkonnaks. 
Praegu on Eesti akadeemiliste töötajate arv Euroopa Liidu ja OECD keskmisest palju madalam ning eesmärk on vältida seda, et Eesti akadeemiliste töötajate arv veelgi ei langeks. Vastasel korral on oht, et üha vähemaks jääb akadeemilisi töötajaid, kes hoiavad kõrgel tasemel õpetamist ja teadustööd ülikoolides ning täidavad ka rahvusvaheliste teadusorganisatsioonide ülesandeid.
 
Pakutud meetmega saavutatakse ülikoolide akadeemiliste töötajate palgastabiilsuse oluline paranemine ja taastatakse ülikoolide autonoomia teadussuundade hoidmises ja loomises.
 
Akadeemilised ametiühingud ja ülikoolid on ühisel seisukohal, et TAKSis sätestada kavatsetav eraettevõtluse toetamine riikliku rahaga on väär. 
Eraettevõtluse riske pole tarvis toetada riigieelarvelise rahaga. Seda enam projektisõltuvuse kontekstis, kus avalik-õiguslike teadusasutuste akadeemilistel töötajatel on suur risk palgast üldse ilma jääda. Peame oluliseks seda ühist seisukohta rõhutada kõnelustel riigi esindajatega.
 
Jagades veendumust, et kvaliteetne, kättesaadav ja stabiilselt rahastatud haridus igal haridusastmel (sealhulgas kõrgharidus) ja teadus on Eesti inimeste heaolu ja ühiskonna kestlikkuse jaoks strateegiliselt määrava tähtsusega, sõlmisid haridussektori töötajaid ja õpilasi ning üliõpilasi esindavad organisatsioonid Eesti Haridusleppe, milles tuuakse välja olulisemad eesmärgid kogu haridusvaldkonna (sealhulgas kõrgharidus- ja teadussektori) jätkusuutlikkuse tagamiseks. Allakirjutanud leiavad, et teadusrahastuse 1% SKP-st, kõrgharidusrahastuse 1,5% SKP-st ning üldhariduse õpetajate palgafond 1,5% SKP-st on Eesti edu pant.
Oleme ülikoolidega ühel nõul, et kogu ülikoolide rahastus peab tõusma ja kutsume Eesti ülikoole liituma Haridusleppega.
Hea on tõdeda, et rektorid toetavad tasuta tasemeõppe jätkumist ülikoolides.
 
Head Eesti ülikoolide rektorid, on väga tänuväärne, et me saame koordineerida ühiseid tegevusi ja sõnumeid, sh ees ootavate Riigikogu valimiste kontekstis erakondade suunal.
 
 
Heade koostöösoovidega
 
Akadeemiliste ametiühingute nimel

Ruth Tammeorg, juhatuse esimees, TÜ Ametiühing, ruth.tammeorg@ut.ee

Daniele Monticelli, juhatuse liige, TLÜ Ametiühing, daniele.monticelli@tlu.ee

Heiki Lill, juhatuse esimees, EMÜ Ametiühing, heiki.lill@emu.ee