Holger Kiik, Tallinna Tehnikakõrgkooli lektor ja ametiühingu esimees, kirjutab sellest, kuidas proovitakse “muuta faktid arvamusküsimusteks, politiseerida teaduslikud seisukohad ja veenda inimesi tõe ebaselguses ka seal, kus teadlased üle ilma on ühel meelel” ning seda tehakse kasutades klassikalisi argumentatsioonivigu.

Julgelt lugeda ja jagada, kui arvate, et on väärt! Artkkel ERRis; postitus Facebookis.

Saan aru inimestest, kes hindavad “elutervet skeptilisust” (nagu ma isegi) ning on igasuguste “maailmalõpujuttude” osas üldiselt äraootaval seisukohal. Lisaks on avalikuse ette külvatud nii tahtlikult kui tahtmatult väga palju eksitavat infot ning paljud prominendid võtavad liiga enesekindlalt sõna teemadel, millesse nad süveneda pole jõudnud. Nii jääb mitmel mõistlikul inimesel mulje, et “aga vaieldakse ju alles selle üle?”. Arusaadav.

Ent aastakümnete pikkuste uuringute ning vaidluste põhjal on kujunenud vastava eriala teadlaste metaanalüüside hinnangul küll 95%, küll 97-protsendiline üksmeel. Teisisõnu: teadlastel on pilt selge, nüüd on poliitikute, ajakirjanike ja üldsuse töö sellele kohaselt käituda (meie Euroopa Liidus ja isegi Hiina võtavadki seda tõsiselt ning teevad oma- muidugi alati ebatäiuslikke, aga selle eest eksisteerivaid- plaane). Kohatu oleks aga sõnumitoojaid naeruvääristada, vastutust minema veeretada või teemat kõrvale juhtida.