Täiesti eksitava nimega artiklis kirjutab Geidi Lovise Lee, Tartu Ülikooli vilistlane: “Kui kõrgharidus muutub Eestis täielikult tasuliseks, saab sellest üksnes rikaste lõbu või kellegi valik juhul, kui veri ninast väljas tööd rügada, sest korralikke õppetoetusi ja stipendiume meil ju ei ole. Sel juhul tasub Eesti vanematel oma lapsed juba tasuta õppega välisülikoolidesse saata.” Artikli nimi olek pidanud, sisu arvestades, olema “Millal ma oleksin nõus kõrghariduse eest maksma”. Loe artiklit ERRis.

Ma oleksin nõus uue magistrikraadi eest maksma. Mõistan, et vaatamata huvile ja soovile pole mul haritud inimesena seda vaja ning tasuta õppekoht võiks kuuluda kellelegi teisele. Kui vajan, siis saan rahakotiga. Nii peakski olema.

Küll aga pole ma nõus sellega, et kõrgharidus muutub täielikult tasuliseks. Seeläbi on tegemist rikaste lõbu või valikuga ainult siis, kui veri ninast väljas tööd rügada, sest korralikke õppetoetusi ja stipendiume meil ju ei ole. Kõrgharidus ei ole väheste privileeg, vaid üldine hüve. Tasuta õppekohad ja toetused peavad igas astmes olemas olema. Ma ei oleks pidanud kaheksandas klassis emaga öösiti tööl käima selleks, et mu vend saaks teises linnas õppida. See ei ole normaalne. Normaalses ühiskonnas on selle jaoks toetusmeede, mis tagab, et pere ei peaks hariduse pärast huviringidest loobuma või kapsadieedile üle minema.