20. mai 2026  |   

Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM) algatas Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. See eelnõu riivab otseselt töötajate turvatunnet ja tekitab õigustatult palju küsimusi ja kahtlusi – kuidas saab kohustuse kaotamine midagi “soodustada” ja kas ei riskeerita töötajate tervisega midagi vastu pakkumata? Haritlaste Ametiühingu juht Kalle Kalda selgitab seda MKM loogikat ja võimalikke riske:

1. Mis on “vabatahtliku grupi” soodustamise taga?

Ministeeriumi nägemus tugineb uskumusele, et sisuline ohutus on olulisem kui vormiline täitmine. Nende loogika jaguneb kolmeks:

  • “Paberist volinike” vältimine: Praeguse korra järgi peab igas 10+ töötajaga firmas olema volinik. Praktikas tähendab see sageli seda, et keegi “määritakse” vägisi volinikuks, ta ei tea oma õigusi ega taha sellega tegeleda. MKM usub, et kui kohustus kaob, jäävad alles vaid need volinikud, kes teevad seda tööd kirega.

  • Paindlikkus: Ministeerium leiab, et tänapäevastes idufirmades või kontorites ei pruugi klassikaline “valitud volinik” olla parim viis. Soodustatakse mudelit, kus on näiteks “ohutustiim” või regulaarsed ümarlauad, kus kõik saavad sõna sekka öelda, ilma et keegi peaks kandma ametlikku “voliniku” tiitlit.

  • 10 % algatusvõime: Kui töötajad tunnevad, et ohutus lonkab, on neil õigus nõuda valimisi. See peaks ministeeriumi arvates motiveerima töötajaid ise aktiivsust üles näitama, selle asemel et oodata, kuni tööandja seaduse sunnil midagi korraldab.

2. Kas töökeskkond halveneb? (Poolt- ja vastuargumendid)

See on muudatuse kõige kriitilisem punkt. Siin põrkuvad kaks maailmavaadet:

Ministeeriumi optimistlik vaade
Skeptiline/töötaja vaade
Tööandja vastutus ei kao kuhugi. TTOS § 12 lg 3 kohustab teda ikkagi koostööks.
Ilma ametliku volinikuta puudub töötajatel kaitstud ja koolitatud “eestkõneleja”.
Vähem bürokraatiat tähendab rohkem aega tegeleda päris ohutusega (nt paremad töövahendid).
Väiksemates ettevõtetes ei julge keegi see “10 %” olla, kes valimisi nõuab, kartes halbu suhteid ülemusega.
Inimesed on teadlikumad ja oskavad ise oma õiguste eest seista.
Volinikul on seadusega ette nähtud koolitused ja aeg (2 tundi nädalas). Vabatahtlikul “huvigrupil” neid garantiisid pole.

Kokkuvõte: Kas see on soodustamine või kokkuhoid?

MKM-i arvates on see “kultuurimuutus” – liigume käskudelt ja keeldudelt (mida on lihtne ignoreerida) sisulise huvi suunas. Nad usuvad, et kui töötaja on ise huvitatud, on tulemus parem kui sunniviisiliselt valitud voliniku puhul.

Oht on aga reaalne: Kui ettevõtte sisekultuur on nõrk, võib see muudatus viia olukorrani, kus töökeskkonnaga ei tegele süsteemselt enam keegi. Tööandja võib “mugavusest” jätta voliniku valimata ja töötajad ei pruugi oma 10 %-list õigust teada või julgeda kasutada.

Seadusemuudatuse edukus sõltub seega täielikult sellest, kui teadlikud on töötajad oma uuest õigusest: kui te pole rahul, peate ise sõna võtma ja valimisi nõudma.