TLS-i eelnõu kohaselt tekib töötajal ja tööandjal võimalus sõlmida paindliku tööaja kokkulepe. Muudatus annaks tööandjale töötajaga kokkuleppel võimaluse kindlustada töötajatele 40 töötasuga töötunni asemel 10 töötasuga tundi nädalas. Ametiühingud on sellele eelnõule vastu, sest see võtab kogu töötajaskonnalt ära kindlust, midagi vastu andmata. Tõsi, on valdkondi ja töötajate gruppe, näiteks noored, kes töötavad kooli kõrvalt, või hooajalised töölised, aga sellised lepped peaksid jääma sektori tööandjate ja töötajate ühingute organiseerida.

Akadeemilised ametiühingud näevad potentsiaalset probleemkohta ka akadeemias, kus projektisõltuvuse tingimustes võiks tekkida surve sõlmida sellised töölepinguid, sest võimaldaks töögruppide juhtidel ühe projekti rahastuse lõppedes inimesi väiksema palga peal hoida kuni mõne uue projekti alguseni.

Tartu Ülikooli Ametiühing on teema tõstatanud suhtluses Tartu Ülikooliga ja TÜ kinnitab:

Tartu Ülikoolil ei ole kindlasti plaanis kõikide töötajatega selliseid kokkuleppeid sõlmida, vastupidi – selle võimaluse kasutamine saab pigem olema erandlik. Näeme, et seadusemuudatusest oleks abi peamiselt graafikuga tööde puhul. Näiteks kinnisvara osakonnas on pidevalt vaja leida valvetöötajatele asendustöötajaid ning selline osaajaga töö võiks sobida inimesele, kes väärtustab töös paindlikkust (nt on seotud ka muude tegevustega) ning täisajaga tööd ei soovi. Sellises olukorras oleks paindliku tööaja kokkulepe igati mõistlik ning see arvestaks nii töötaja vajadusi kui ka tööandja ebaselgust selles osas, kui palju mingil kuul kedagi asendada oleks vaja.

Lisaks on paindliku tööaja kokkulepete juures ka juriidilised nüansid, mida tööandja peab alati jälgima. Esiteks tuleb paindliku tööaja kokkulepe alati kirjalikult sõlmida (see eeldab nii töötaja kui ka töötaja nõusolekut), samuti tuleb igakordselt lisatundide tegemises kirjalikult kokku leppida ning töötajal on alati õigus lisatundide tegemisest keelduda.