Euroopa Liidu liikmesriikides, kus kollektiivläbirääkimistega hõlmatus on kõrge, on madalapalgaliste töötajate osakaal väike ja miinimumpalk rahuldav, kirjutavad Ruth Tammeorg ja Martin Aidnik Sirbis.

Sektoritasandi kollektiivlepingute edendamise küsimus puudutab otseselt ka kõrgharidussektorit, kus seni sektori­ülesed lepped puuduvad, sest puudub tööandjate esindus sektori tasandil… Valdkonda iseloomustab palkade mahajäämus ebapiisava kõrgharidusrahastuse tõttu ning suuremate ülikoolide peaaegu täielik sõltuvus konkurentsipõhisest projektirahastusest. Projektirahastus on ülikoolide töö muutnud võrreldavaks loteriiga, sest sissetuleku olemasolu sõltub ülitiheda konkurentsi tingimustes õnnelikust juhusest. Niisugune ebakindlus teeb akadeemilise karjääri väheatraktiivseks. Ülikoolidel on järjest raskem leida akadeemilist järelkasvu. Hiljuti valitsuse heakskiidetud lisainvesteeringutest, millega kasvab ülikoolide tegevustoetus järgneval neljal aastal 15%, ei piisa kaua kestnud kasinusest väljumiseks, seda eriti praeguste suurte kütte ja elektri hindade tõusuga kaasnevates inflatsioonitingimustes.

 

Sektor vajab kollektiivseid lahendusi. Akadeemilised ametiühingud toetavad omalt poolt akadeemilise töötaja põhisissetuleku kehtestamist. Akadeemilise töötaja põhisissetulek tagaks igaühele toimetulekut kindlustava sissetuleku. Lisaks 1% teadusrahastusele SKTst on tegemist vajaliku meetmega valdkonnale tulevikuvõimaluste loomiseks. Eestis on ligikaudu 3000 teadlast. Sedavõrd väike teadlaskond tähendab, et põhi­sissetuleku pakkumine on majanduslikult teostatav. Põhisissetulek suuruses 1500 eurot kuus nõuaks aastas ligikaudselt 70 miljonit eurot. Loomulikult on tarvis edaspidise eesmärgina garanteerida doktorikraadiga atesteeritud akadeemilistele töötajatele projektidest sõltumatu ülikoolide astmepalga määr. Põhisissetuleku initsiatiiv esindab ELi direktiivi, kus esikohale on seatud töötajatesse investeerimine. Tööalase kindlustunde pakkumisega luuakse teadlaskonnale tingimused oma potentsiaali saavutamiseks.