Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Postimees kirjutab uudisloos “Eesti töölepingud kubisevad kehtetutest punktidest” (24.03.2021), et Eesti tööandjad kirjutavad töölepingusse sageli kehtetuid tingimusi. “Möödunud aastal ütles Eesti Ametiühingute Keskliidu juht Peep Peterson, et mingite punktide vastu eksib hinnanguliselt tervelt 80 protsenti tööandjatest.”

Need probleemid justkui ei peaks puudutama akadeemiat, nii kaldume arvama. Aga tutvumine Tööinspektsiooni nõustamisjuristi Kaire Saarepi sõnul levinumate nendeni jõudvate probleemidega võiks paljuski tekitada äratundmist ka akadeemilises kontekstis. Väljavõtteid Postimehe vahendatud Tööinspektsiooni jõudvatest probleemidest:

  • “Näiteks lepitakse kokku, et töötasu sisaldab juba ületunnitöötasu, töötasu alammäär sisaldab öötöötasu…”
  • “Töötaja kahjuks on trikitatud ka tööajaga. Näiteks on Saarep näinud nõudmisi, et töötaja peab olema ettevõtte jaoks igal ajal kättesaadav või olema valmis igal nädalavahetusel tööle tulema, samal ajal kui valveaja tasus ei ole kokku lepitud.”
  • “Tööinspektsiooni juristid on näinud ka punkte, mille järgi töötaja justkui ei tohiks jääda haiguslehele või minna puhkusele, kui ei ole endale asendajat leidnud. Tasub meelde tuletada, et selle eest, et töö tehtud saaks, vastutab siiski ettevõte, mitte oma töölõiku tegema palgatud töötaja – asendaja peab otsima firma ise ja selleks palgatud juht või juhid.”

Lisaks akadeemiaomane probleem, millega Tööinspektsioon enamasti kokku ei puutu – akadeemiline töötaja peab sageli ise leidma endale töö ja palga (edukatest projektitaotlustest), mis ei ole kooskõlas Töölepingu seadusega (TLS), sest töö andmine ja palga maksmine on seaduse järgi tööandja, mitte töötaja kohustused.

Töölepingu seaduse (TLS) § 28 “Tööandja kohustused” lg 2 punktide 1-2 järgi on tööandja on eelkõige kohustatud:
1) kindlustama töötaja kokkulepitud tööga ning andma selgeid ja õigeaegseid korraldusi;
2) maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal.

TLS § 28 lg 2 punkt 4 sätestab, et tööandja on eelkõige kohustatud tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust.

Töölepingu seaduse § 35 “Töötasu maksmine töö mitteandmisel” sätestab, et tööandja peab töövõimelisele ja töö tegemiseks valmis olevale töötajale maksma keskmist töötasu ka juhul, kui töötaja ei tee tööd seetõttu, et tööandja ei ole andnud tööd, ei ole teinud töö tegemiseks vajalikku toimingut või on muul viisil töö vastuvõtmisega viivitanud, välja arvatud juhul, kui töö andmata jätmise on põhjustanud töötaja süü. 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.