EÜLi juht Eleri Pilliroog kirjutas hiljuti Eesti Päevalehes, miks uus tasuline kõrgharidus ei oleks üliõpilastele pelgalt ebamugav, vaid lausa võimatu, vasusena taaskord kõneaineks tõusnud mõtetele tasulisest kõrgharidusest (päästmaks ülikoole finantsilisest kitsikusest ja sellega kaasnevast allakäigust: loe Tiit Landi, Jaak Aavisoo ja Ekspress Meedia ajakirjanike arvamusi).

Akadeemiliste ametiühingute, Üliüpilasesindusorganisatsioonide ja Eesti Teaduskoja ühine seisukoht on, et 1,5%-line kõrgharisuse riiklik rahastus lahendab kõrgharisuse rahastamise probleemi ja Eesti saab järgida Skandinaavia eeskuju ja tagada tasuta kõrghariduse. See ühine seisukoht on esitatud rahvaalgatuses (01.03.2020), mis sügavaima Koroonakriisi kiuste kogus Riigikokku minekuks vajalikud 1000 allkirja kahe päevaga.

Tasuta ja kõigile kättesaadav kõrgharidus, sõltumata east või finantsilisest võimekusest on ainus garantii, et ühiskonna sotsiaalne mobiilsus ei väheneks ja ebavõrdsus ei süveneks ega põlistuks.

“Arvestades, et kuni 24-aastaste, bakalaureuseõppe või rakenduskõrgharidusõppes täiskoormusega õppivate üliõpilaste keskmine igakuine netosissetulek on vaid 477 eurot, ei ole kõrghariduse universaalne kättesaadavus Eestis võimalik ilma tasuta eestikeelse õppeta. Paljud üliõpilased on juba praegu sunnitud tegema ohverdusi oma õpingutes, käies õpingute kõrval ka mitte-erialasel tööl. Kõrghariduse rahastamise koorma seadmine üliõpilaste õlgadele ei ole õiglane ega lõppkokkuvõttes ka majanduslikult mõistlik lahendus. Õppemaksu kehtestamine sulgeks ülikooli ukse paljudele võimekatele, suurendades seejuures sotsiaalset ebavõrdsust ja jättes realiseerimata meie ühiskonnale hädavajalikku inimressurssi. Selleks, et õppetasude kehtestamisel ei jääks kõrgharidus omandamata sotsiaalmajanduslikult vähem kindlustatud taustaga inimestele, peaks olulisel määral laiendama sotsiaalsete garantiide süsteemi, mis tekitaks riigile olulisel määral lisakulutusi nii toetuste suuruse kui ka lisanduvate administratiivkulude mõõtmes. Nagu ka madalamad haridusastmed, on kõrgharidus ühiskondlik hüve ja vastutus, millele tuleb tagada universaalne kättesaadavus ja tugev avalik toetus.”

Väljavõte rahvaalgatusest

“Üliõpilased kirjutasid juba aasta tagasi “Müürilehes”, et on raske leida halvemat sihtgruppi, kellelt raha nõuda. Eurostudenti 2017. aasta üliõpilaste uuringu järgi oli 60% tudengite sissetulek alla 440 euro ehk nad elasid tolle aja ekvivalentnetosissetulekut (469 eurot) arvestades suhtelises vaesuses ning veidi vähem kui 20% neist absoluutses vaesuses (elatudes vähem kui 200 eurost).”

Loe lähemalt TÜAÜ kodulehelt

Seda olukorras, kus Eleri Pilliroo sõnul, “…on töötavaid tudengeid kuskil 80% kogu üliõpilaskonnast (Eurostudent VII: Eesti lühiülevaade)”.

Ka Ärilehe ajakirjanik Greete Palgi leiab: “Kui inimene tuleb kehva majandusliku taustaga perest, siis eeldada, et ta aastas leiab selle 2500 kuni 5000 eurot pluss siis veel elamiskulud, mis on iga kuu vähemalt kakssada eurot tudengi jaoks, siis ta ei saa samal ajal õppida ja töötada sellises mahus, et teenida seda [õppimiseks kuluvat] raha.” Täielik üleminek tasulisele kõrgharidusele tähendaks Palgi hinnangul seda, et vaesed jääksid vaesemaks, vahendab Delfi.ee.