Foto: Siim Lõvi /ERR

Kuna ülikoolid ei suuda teadlastele maksta ka Eestis kehtivat miinimumpalka, siis peavad teadlased ise leidma rahastusvõimalusi. Seega sõltuvad uurimistöö teemad põhiliselt rahastajate soovist ning ülikoolidel puudub tegelikult igasugune võimalus teadustööd juhtida ehk autonoomia.

Sisuliselt ei muuda TAKSi eelnõu teadlaste jaoks midagi. Põlistatakse vaid praegust olukorda, kus teadlastel puudub igasugune töökohakindlus ning nende jätkamine teadlasena sõltub ainult neist endist ning grandiloteriist. Selleks, et rahastust saada, peab teadlane olema valmis tegema palju tasustamata ja stressirohket tööd piiratud sotsiaalsete tagatiste tingimustes, st ilma töökoha- ja palgastabiilsuseta ning võimetuna ennast rahastuse otsa lõppemisel isegi koondama, sest ka koondamishüvitist peaks maksma projekti vahenditest. Töölepingu poolte kokkuleppel lõpetamine aga tähendab, et Töötukassa töötuskindlustushüvitisele töötu teadlane ei kvalifitseeru.

Loogiline on, et riigi poolt eraldatud rahaga käib kaasas ka mingigi garantii teadlastele, selle asemel et anda teadus- ja arendus (TA) asutustele vaba käsi seda raha kasutada kas või kõigeks muuks kui palgarahaks. See vähendaks killustumist ja suurendaks stabiilsust. Selline süsteem tegelikult suurendaks ülikoolide autoomiat, sest läbi finantsvahenditega kaetud ja stabiilse tenuurisüsteemi, mille kvaliteet ja konkurentspõhisus on tagatud atesteerimissüsteemiga, tekiks ülikoolidele võimalus prognoosida teadussuundade arengut ja mõjutada teadusrühmade kestvust. Kuid stabiilne tenuurisüsteem karjäärimudeli näol peab olema rahastatud süsteemselt.

Kõige kentsakam näide seejuures on, kus kõik uuele ametikohale edutatud (professorid) peavad karjäärirajal edenemisega seotud palgavahe ise hankima: “Selleks, et minimeerida riski, kus struktuuriüksusel ei ole piisavalt raha kõrgema ametikoha töötasudeks, on oluline, et edutamise aluseks olevad nõuded oleksid kujundatud selliselt, et kõrgematele ametikohtadele edutatavad töötajad suudavad tuua ülikooli lisaraha, mis kataks kõrgema ametikohaga kaasneva palgatõusu.” See ei ole karjäärimudel. Kõige parem viis kindlustada karjäärimudeli toimimist, on rahastada seda süsteemselt või (kui tegu on riigi poolt tellitud uurimistööga) sihtotstarbeliselt, nagu see on osaliselt realiseerunud sihtrahastusega professuuri, st sisseostetud ametikoha näol.

Akadeemilised ametiühingud teevad ettepaneku fikseerida avalik-õiguslikele asutustele kohustus maksta teadusrahastusest palkadeks selline maht, mida nad ise on palkade miinimummäärade ja töölepingute kaudu lubanud. Selle mahu, mis peab olema vähemalt 45% tegevustoetusest, peavad avalik-õiguslikud asutused rahastuse saamise eeldusena edastama ministeeriumile, tuues välja, kui mitu töölepingut neil on ja seega, kui palju palgaraha nad vajavad.

Akadeemiliste ametiühingute tagasiside TAKS eelnõule leitav siit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.