Aitäh esinejatele ja aitäh publikule. Teabepäev oli meeleolukas ja ettekannetest jäid kõlama mõned mõtted, mida tasub meeles hoida.

Alustuseks, vaadatuna pikas perspektiivis, TÜ sotsiaalteaduste valdkonna dekaan makroökonoomika professor Raul Eamets tsivilisatsiooni hukku läbi tuumatalve või tulnukate või robotite poolt ülevõtmist ei usu. Ettekandest jäid kõlama optimism tuleviku osas ja arvamus, et töötamine füüsiliste esmaste vajaduste katmiseks pikas perspektiivis ei jää püsima (sest selleks puudub vajadus) ja asendub millegi tänapäevase vabatahtliku töö sarnasega, mis on rohkem hingele. Juba praegu on näha, et vajadus keskastmespetsialistide järele on langenud (tippjuhte, tasemel teenindajaid ja labidamehi on aga endiselt vaja) ja tulevikus läheb järjest rohkem hinda T-mudelile vastav haridus. T-mudel tähendab, et ollakse üldistavalt pädev väga laias ampluaas, omades samas ka spetsialiseerumist mõnes konkreetses valdkonnas (parem, kui mitmes – st et, T-l võib olla mitu saba).

Tulevaste helgete aegadeni tuleb esmalt aga välja vedada. TÜ sotsiaalteaduste valdkonna õppeprodekaani sotsiaalõiguse professori Gaabriel Tavitsi arvates (sama meelt on ka Raul Eamets) selles osas riiklikule pensionile loota ei tasu. Riigi tasandil ragistatakse praegu pensionide teemal ajusid ja käes on oluliste muutuste aeg. Kuigi II ja III pensionisammas on vanaduspäevade kindlustamisel oluliseks abiks, siis tõenäoliselt töötatakse tulevikus nii kaua, kuni jaksu (tervist) ja võimalust on. Ühelt poolt on tööturule sisenemise iga pikema õppetööl veedetud perioodi tõttu kasvanud, teisalt on “tervist kahjustava töö” mõiste käibelt kustutatud, sest leitakse, et üksi töö ei tohi tervist kahjustada. Politseiameti tulevik (seega ka meie julgeolek) näib tume, sest seoses eripensionide kadumisega kerkib küsimus, kes tahaks minna politseinikuks, kui ohtlikku tööd ja madalat palka ei kompenseeri enam võimalus varajasele penisonipõlvele.

Ülikooli töötajaid otseselt puudutavana, tõi Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Peep Peterson näited eri sektorite palgaläbirääkimistest riiklikul tasandil. Ülikoolid peaksid eeskuju võtma tervishoiuvaldkonnas välja kujunenud mudelist, kus haiglad ja tervishoiutöötajate ametiühingud tegutsevad koostöös survestamaks riiki tagama normaalseid palgatingimusi. Siinjuures, Tartu Ülikooli Ametiühing on juba sellesuunaliste ettevaatlike, aga oluliste koostööettepanekutega Tartu Ülikooli poole pöördunud.  Et Tartu Ülikool (ja ilmselt  ülikoolid üldse) samuti juba näevad oma ametiühingutes potentsiaalset liitlast tõendab lahkunud rektor Volli Kalmu tõdemus, et kahjuks, erinevalt ülikoolide rektorite nõukogust, ei ole ülikoolide ametiühingutel analoogset koostööorganit, kellega arvestada.

Väga olulisena tõi Peep Peterson välja, et kuigi arvutused on näidanud, et jõudmaks Euroopa Liidu keskmisele heaolutasemele (NB! mitte viie rikkama sekka) peaksid Eesti palgad tõusma 6% aastas 20 aasta jooksul (eeldusel, et EL-i keskmine kasv on 2 %). 2017. aastal oli eestlaste palgakasv 6,6%, mis tuli peamiselt erasektoris pealt. Riigitöötajate palkade kasv (palgad on kasvanud ka riigisektoris) viimastel aastatel on aga “Kalevipoja mõõk”, sest palgakasv on valdavalt tulnud asutusesiseste ressursside ümberjagamise teel, mitte suurenenud riigipoolse rahastuse tõttu, mis pikas perspektiivis ohustab kogu süsteemi jalgade alt löömisega. Riigi palgafondi tõus 2017. aastal tavavaldkondades oli 0% ja ennaktõusuga valdkondades keskmiselt 3%, mis on ikkagi poole  vähem kui arvutuslikult vajalik selleks, et Eesti rikastuks, mitte ei vaesuks.

Vaatamata käsitletud teemade päevakajalisusest ja meie kõigi otsesest puudutamisest jäi osavõtt teabepäevast vähemaks, kui loodetud. Põhjusetena, lisaks, et oli kiire juubelinädal, võiks teoretiseerida vastupidiseid, kuid üksteist mittevälisavaid tendentse: töötajaskond usaldab ülikooli (ja riiki), et neid hätta ei jäeta; ja ei usuta, et suudetakse ise midagi oma tuleviku osas kaasarääkimisel ära teha.

Leave a Reply

Your email address will not be published.