Foto: Alar Suija / Universitas Tartuensis

TÜ ajakiri Universitas Tartuensise 2021. aasta veebruarinumber ilmus artikkel Tasuline kõrgharidus näib möödapääsmatu, mis põhineb arutelul Universitas Tartuensise taskuhäälingus.

Ametiühingute ja üliõpilaste esindusorganisatsioonide seisukohast, kes pooldavad tasuta kõrgharidust ja riikliku kõrghariduse rahastamise kasvu 1,5%-ni SKPst, mis tagaks õpilastele tasuta kvaliteetse hariduse ja õppejõududele konkurentsivõimelise palga, on olulised Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) asekantsleri Indrek Reimandi seisukohavõtud. Tartu Ülikooli õppeprorektor Aune Valgu väljaütlemised tekitavad küsimuse, miks ülikool selle asemel, et nõuda riigilt otsustavalt kõrghariduse rahastamise suurendamist, mille osas oldaks ministeeriumi (Reimandi isiksus) ja TÜ Üliõpilasesindusega (TÜÜE esimees Karl Lembit Laane) ühel meelel, rõhub vaid eraraha kaasamise vajadusele. Alljärgnevalt väljavõtted artiklist:

Vastuväited üldlevinud põhjendustele tasulise haridus kasuks

Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler Indrek Reimand nõustub, et tasulise õppe vajadus tuleneb rahapuudusest, kuid ei ole päri muude avalikkuses kõlanud põhjendustega. Üks väidetav põhjus on see, et kõrghariduse eest maksvad inimesed on nõudlikumad ja seega paraneb tasulise kõrghariduse korral õppe kvaliteet. Vastuargumendina toob Reimand esile, et peale nõudlikkuse on olnud ka suhtumist „kui maksan, pean saama diplomi, ja muud ärge minult nõudke“. „Suurimad kvaliteediprobleemid on olnud tasuliste erakõrgharidusasutustega, kus üliõpilane on huvitatud raha eest diplomi saamisest,“ sõnas Reimand.

Teine avalikkuses kuulda olnud väide on see, et kõrgharidus pole mitte ainult ühiskondlik, vaid personaalne hüve – kuna kõrgharitud inimesed teenivat rohkem ja nende elukvaliteet olevat parem, võivat nad järelikult ise oma hariduse eest maksta. „See ei ole täielik argument, sest on elualasid, mis on ühiskonnas väga vajalikud, aga kus ei teenita väga hästi – näiteks meditsiiniõed, kultuuritöötajad, õpetajad,“ ütles Reimand.

Kolmandale väitele, et kõrgharidus toob süsteemi lisaraha, vastab Reimand, et kui riik peab sellisel juhul välja andma õppelaene, siis tuleb investeering tagasi väga pika aja pärast.

Sotsiaalne ebavõrdsus

Indrek Reimand nõustus, et kui ei ole õppureid abistavaid meetmeid, siis suurendab tasuline kõrgharidus sotsiaalset ebavõrdsust, ja seega tuleks tasulisele süsteemile üle minnes muuta toetuste ja laenu tingimusi. Samuti arvas ta, et kõrghariduse tasuliseks muutudes läheb rohkem gümnaasiumilõpetajaid välismaale õppima.

Indrek Reimand nõustus, et kui kehtestada õppemaks, peab see olema kõigi erialade üliõpilastele võrdne. Tema sõnul oli varasema süsteemi üks puudus see, et kehvema majandusliku taustaga üliõpilased ei pääsenud teatud erialasid õppima – sellele juhtisid tähelepanu ka OECD eksperdid.

Reimand tuletas meelde, et omal ajal tasuta kõrgharidussüsteemile üle minnes loodeti õpingute kõrvalt töötavate üliõpilaste osakaalu vähenemist. Paraku seda ei juhtunud.

Ka Aune Valgu sõnul oleks ülikooli seisukohalt vaja, et suurem hulk üliõpilasi pühenduks õpingutele, mitte tööle. Ta tõdes, et ellujäämise pärast töötatakse vähem, aga töökogemuse saamise pärast rohkem*.

Aune Valk lausus, et praegu maksavad kõrghariduse kinni kõik maksumaksjad – ka need, kes ise kõrgharidust ei saa –, ja seega on juba nüüd teatav sotsiaalne ebavõrdsus süsteemi sisse kirjutatud. Arvestades, et üliõpilase elamiskulud on vähemalt 300 eurot kuus, on ka praegu kehvemas seisus need, kes ei ela ülikoolilinnas vanemate katuse all, vaid on tulnud näiteks mõnest maapiirkonnast, kus ema-isa sissetulek võib olla üsna väike.

Valk ei peagi realistlikuks, et õppurid maksaksid oma kõrgharidusõpingud täies mahus kinni, aga selge laenu- ja toetussüsteemi korral ei pea ta tõenäoliseks suure sotsiaalse ebavõrdsuse teket. Niisiis ei ole Valgu arvates 100-eurone õppemaks kuus märkimisväärne lisakulu, kui selle juurde käiksid head toetused.

Rahastamise võimalused

Aune Valk arvab, et kõrghariduse tasuliseks muutmisel võiks võtta eeskuju Hollandi mudelist, mida ta peab Euroopa parimaks ja kvaliteetseimaks. Nimelt maksavad kõik Hollandi üliõpilased 2200 euro suurust õppemaksu aastas. Eestis võiks see olla poole väiksem – ligikaudu 100 eurot kuus. „Umbes sellist maksu peab lasteaiaski maksma,“ võrdles Valk. Näiteks Tartus on sel aastal lasteaia kohatasu 81 eurot kuus.

Reimand rääkis, et 2019. aastal tegi Haridus- ja Teadusministeerium uuringu, kus analüüsis võimalusi kehtestada õppemaks ja kaasata kõrghariduse rahastamiseks eraraha. Selgus, et väiksed muudatused, näiteks tasu võtmine neilt, kes õpivad teist korda samal haridusastmel, või raha küsimine iga tegemata ainepunkti eest, ei too süsteemi vajalikku lisaraha.

Valgu sõnul ei kataks selline süsteem täies mahus 50% rahalist puudujääki, kuid aitaks tublisti tuua kõrgharidusse lisaraha. Nii ei peaks ülikoolid rahapuuduse tõttu õppekohti vähendama ega seega ligipääsu kõrgharidusele piirama.

Teiste riikide süsteeme vaadates peab Laane kõige ideaalsemaks Rootsi mudelit, kus õpingud on tasuta ning üliõpilased saavad universaalseid toetusi ja madala intressiga õppelaenu.

 

*TÜAÜ poolne märkus. Selle väitega pigem ei saa nõustuda, sest Eurostudenti 2017. aasta üliõpilaste uuringu järgi oli 60% tudengite sissetulek alla 440 euro ehk nad elasid tolle aja ekvivalentnetosissetulekut (469 eurot) arvestades suhtelises vaesuses ning veidi vähem kui 20% neist absoluutses vaesuses (elatudes vähem kui 200 eurost). Loe lähemalt meie kodulehel.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.