Foto: pexels.com

……………………………………………………………………………………………………………………………….
 
Tartu Ülikooli Ametiühing tunnustab väga Tartu Ülikooli kavatsust parandada töötajate töötingimusi tõstes miinimumastmepalkade määrasid, samuti Tartu Ülikooli kollektiivlepingus sõnastatud eesmärki olla Eesti akadeemilise palgaturu liider ning maksta tugitöötajatele konkurentsivõimelist tasu ning sellega seotud olulist sammu alates 1. märtsist 2021. a. tõsta palgaastmete 2–8 miinimummäärasid. Sellel kõigel on oluline mõju ülikooli töötajate heaolule ja palgale. 
 
Arvestades vahepealset ülikooli töötajate palkade suhtelist mahajäämust Eesti keskmisest palgast, on kavandatav tõus vahemikus 9 –15% oluline samm õiges suunas.
 
Siiski peab rõhutama seda, et palgatõus on niikaua töötajale fiktiivne, kuni tema tasu sõltub suurel määral tema või tema töörühma juhi poolt taotletud grandi summast, s.t. sellest, kas grandi maht lubab üldse vastavat palka maksta. Nii on seni tihti juhtunud, et jooksva grandi maht on jäänud lõppaastatel nii kitsaks, et palga tõusu arvelt on olnud vaja tühistada jooksvate kulude (nt. konverentsiosalemise) summasid. See tähendas seda, et töötaja pidi need kulud enda taskust maksma, seega tema palk ikkagi reaalselt vähenes. Halvemal juhul pidi töötaja minema üle väiksemale töökoormusele, mis juba otseselt tähendas mitte palgatõusu, vaid hoopis langust.
 
Võttes niisuguse veidi kriitilisema vaatenurga võib väita, et palgatõus  võib mõnede töötajate jaoks olla näiline.
 
Akadeemilisel töötajal on palgatõusust alles siis kasu, kui tema palk ei sõltu enam nii suures mahus grantidest kui praegu. Teada on, et kui võimalus edukalt granti saada langeb alla 25%, siis on selle saamine võrreldav loteriivõiduga. Selleks, et töörühmasid elus hoida, on seni pandud mitteedukaks osutunud granditaotluste põhitäitjad teiste grantide alla, mis on viinud selleni, et võimalus ka selle teise grandi alt palka tõsta oluliselt vähenes. Sellest suletud ringist ei pääse Eesti teadus ja seega ka Tartu Ülikool ainult astmepalga määrasid tõstes.
 
Tuginedes sellele, et riik kindlustab 2021. aastal teadusele 1% SKTst, on ootus, et ka Tartu Ülikool annab lisaks palgamiinimumide tõusule oma panuse töötaja ametikoha stabiilsusse sellega, et töötasu makstakse astmepalga miinimumi ulatuses baasrahastusest. Sellega annab Tartu Ülikool väärtusliku panuse akadeemilise töötaja vaimsesse tervisesse ja kindlustab teadusharude püsivust, võttes neilt maha projektisõltuvuse koorma.
 
1.03.2021 planeeritava muudatusega kaasnevast täiendavast palgakulust 84% kulub akadeemiliste töötajate palkade ja 16% tugitöötajate palkade tõstmiseks. Sellega seoses soovib Tartu Ülikooli Ametiühing teada,  kas Tartu Ülikooli eesmärk maksta tugitöötajatele konkurentsivõimelist palka saab ka sisuliselt täidetud.
……………………………………………………………………………………………………………………………….
 
 
Tartu Ülikooli töötajad, ametiühingu liikmed või mitte, jagage ametiühinguga oma nägemust, kuidas peaks olema akadeemilisele tööta palga- ja töökohakindlus tagatud. Ettepanekute esitamiseks on praegu kriitiline aeg, sest:
1) Jaanuaris 2021 jõustub ülikooli uus karjäärimudel
2) Käimas on Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse (TAKSi) uuendamine, mille käigus (hiljutise arenguna) konsulteerib Haridus- ja Teadusministeerium (HTM) ka ametiühingutega.
 
Ametiühingu nägemuses peab akadeemilisele töötajale olema tagatud baassissetulek, mis tagab palga- ja töökohakindluse ka ebaõnnestunud projektitaotluste puhul, kui tekib olukord, kus töötajal on tähtajatu tööleping, aga töögrupil pole vahendeid, millest talle palka maksta. TÜAÜ palub ettepanekuid:
1) kuidas võiks selline baassissetulek olla tagatud
2) kui suur see peaks olema
3) kui pikalt pärast projekti lõppemist peaks seda maksma

Näiteks, kas (ajutiseks) lahenduseks oleks sellise töötaja koondamine (mitte koormuse vähendamine kokkuleppel nagu on tavalisim praktika), et töötaja saaks tööandjapoolse koondamishüvitise ja Töötukassa töötuskindlustushüvitise. Või peaks igale teadlasele olema tagatud baassissetulek baasrahastusest. Kui suure peaks olema selline baassissetulek ja kas see baassissetulek peaks moodustama alalise osa akadeemilise töötaja palgast või makstaks teda ainult siis, kui töötaja sissetulek ei ole projektiga kaetud, olles seega justkui akadeemilise töötaja töötuskindlustushüvitis? Kui pikalt baassissetulekut peaks maksma projekti lõppemise ja uute taotlustega ebaõnnestumise korral?