Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse väljatöötamise kavatsuse eelnõu näol on tegemist dokumendiga, mille kavandamise töögruppides akadeemilised ametiühingud aktiivselt panustasid. Samuti on eelnõus kajastatud Akadeemilise töötaja põhisissetuleku kontseptsioonist pärit mõtted. Seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse on esitatud kooskõlastamiseks ja arvamuse avaldamiseks.

Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse väljatöötamise kavatsuse eelnõu toob välja lahendamist vajava probleemina, et baasfinantseerimine ei toeta piisavalt asutuste teadlaskarjääri mudeli toimimist. Väljatöötamiskavatsuse punktis 1.3.3. on kirjas “Uurimistoetuste ja baasfinantseerimise uue kontseptsiooni kohaselt toetab teadlase karjäärimudelit uuenenud grantide süsteem, kuid grantide ajutise iseloomu tõttu ei sobi uurimistoetused teadlaste püsitöökohtade rahastamiseks. Teadlaste püsitöökohtade peamiseks stabiilseks rahastamisallikaks on viimastel aastatel pidevalt kasvanud baasfinantseerimine. Teadlaste hinnangul on osa, mis läheb baasfinantseerimisest teadlaste töötasudeks, liiga väike ning asutused kasutavad seda muude kulude katmiseks.“ 

Probleemi, et baasfinantseerimine ei toeta piisavalt asutuste teadlaskarjääri mudeli toimimist, lahendusena nähakse kahte alternatiivi. Alternatiiv nr. 2 nime all pakub eelnõu välja, et sarnaselt kõrghariduses rakendatule lepitakse asutusega kokku asutuse kohustused ja nende täitmiseks määratav toetus, läbirääkimiste käigus lepitaks muuhulgas kokku selles, kui suur osa tegevustoetusest läheb akadeemiliste töötajate töötasudeks. Allpool väljavõtted dokumendist lõikude kaupa:

Alternatiiv 1 (punkt 11.3.3.1):

TA asutuste põhilise riigipoolse rahastusinstrumendina nähakse ette tegevustoetus, mille eesmärgiks on teadussüsteemi institutsionaalse järjepidevuse ning kvaliteetse ja mitmekesise teadusbaasi kindlustamine, sh kõrgharidusele vajaliku teadussisendi tagamine. Tegevustoetuse sihtrühmaks on teadus- ja arendusasutused, kes on vähemalt ühes teadusvaldkonnas positiivselt evalveeritud, ning kellega sõlmitakse rahastamiskokkulepe. Asutused on autonoomsed ja otsustavad ise, kui suure osa tegevustoetusest teadlaste töötasudeks määravad.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele

Nii praeguse baasfinantseerimise kui ka tegevustoetuse üldine eelarve on seotud teadus- ja arendustegevusele eraldatavate vahenditega (1% SKPst). Personalikulude osakaal baasfinantseerimisest on asutuste ja ka aastate lõikes olnud väga erinev, ulatudes 13-48% aastate lõikes ja 13-94% asutuste lõikes (2014-2019). Baasfinantseerimise asendamisel tegevustoetusega, kus 80% ulatuses säilib asutuse rahastamise osakaal tegevustoetuse üldisest mahust ning 20% ulatuses sõltub saadav tegevustoetus asutuse tulemustest, ei muutu tõenäoliselt oluliselt asutuste käitumine. Asutuste senine käitumine on näidanud, et personalikulude osakaal tegevustoetusest, seda eriti suuremate ülikoolide osas, jääb tagasihoidlikuks. Kuna tegevustoetuse maht on ka vahendite lisandudes piiratud, jätkavad asutused riigipoolsete piirangute puudumisel teadlaste personalikuludele praktikat, kus esmajoones kaetakse asutuse ülalpidamise ja investeeringutega seotud kulud ning akadeemiliste töötajate töötasu tuleb enamjaolt projektipõhistest vahenditest.

Uuringu „Akadeemilised töötajad teadmusühiskonnas“ kohaselt tunneb 71 % teadustöötajatest, et nende töö ei ole turvaline ning nad muretsevad töökoha kaotuse üle. Enamus neist on siiski valmis jätkama tööd samas asutuses. Töötajaid motiveerib akadeemilist karjääri jätkama eelkõige huvitav töö (84%), õppimine ja pädevuste arendamine (92%) ja sõltumatus teadus- ja õppetöös (90%). 35% akadeemilistest töötajatest kaalub töökohalt lahkumist ning siirdumist akadeemilisele tööle välismaal või mitteakadeemilist karjääri. Euroopa Hartas Teadlastele ja teadlaste töölevõtmise juhendis on öeldud, et tööandjad ja/või rahastajad peaksid tagama, et teadlaste tööalaseid saavutusi ei kahjustaks nendega sõlmitud lepingute ebastabiilsus, ning peaksid seega tegema kõik enesest oleneva, suurendamaks teadlaste töötingimuste stabiilsust.

Alternatiiv 2 (punkt 11.3.3.2):

Teadlaste karjäärimudelit rahastatakse tegevustoetusest, seaduses või selle alamaktides sätestatakse, et iga avaliku sektori TA asutusega räägitakse eraldi läbi, kui suure osa tegevustoetusest peavad asutused minimaalselt eraldama akadeemiliste töötajate töötasudeks.

Mõju avaldumine ja hinnang mõju olulisusele

Sarnaselt kõrghariduses rakendatule lepitakse asutusega kokku asutuse kohustused ja nende täitmiseks määratav toetus. Asutustega sõlmitakse igal kalendriaastal rahastuskokkulepe, milles läbirääkimiste käigus lepitakse muuhulgas kokku selles, kui suur osa tegevustoetusest läheb akadeemiliste töötajate töötasudeks. Aruandluse korda personalikulude osas võrrelduna baasfinantseerimise aruandlusega ei ole kavas muuta, seega on personalikulude suurus iga aastaste läbirääkimiste objektiks. Muudatusega kaasneb asutuste mõningane halduskoormuse tõus, kuna asutused peavad töötasudeks mineva osa eelarves ette planeerima. Kui läbirääkimiste käigus selgub, et asutus peab suunama tegevustoetusest akadeemiliste töötajate töötasudeks suurema osa kui eelnevatel aastatel või kui asutus ise algselt planeeris, tuleb leida võimalusi muude kulude katmiseks teistest allikatest. Samas on rahastamise stabiilsuse korral asutustel võimalik üles ehitada karjäärimudel ning rahastada tegevustoetusest teadlaste püsitöökohti.

Eeldusel, et tegevustoetuse üldine maht ja asutuse osakaal tegevustoetusest muudatuse sisseviimisega oluliselt ei muutu ning läbirääkimiste tulemusena töötasule minevat osa tegevustoetusest ei vähendata, suureneb akadeemiliste töötajate (teadlaste) kindlustunne töökoha stabiilsuse osas avaliku sektori TA asutustes. Teadlastel suureneb kindlustunne, et kui projektipõhiste vahendite saamine mõnel aastal ebaõnnestub, on neil võimalik akadeemilist karjääri jätkata. Asutustes on võimalik üles ehitada stabiilsel rahastusallikal põhinev karjäärimudel, mis võimaldab teatud osale teadlastest (tenuur) püsirahastusega töökohti.

Teadlaste osakaal erasektoris on oluliselt väiksem kui innovatsiooniliidrite ja tugevate innovaatorite hulgas. Ettevõtete vähene innovatiivsus on saanud takistuseks majandusearengule, kuid teadlaste vähesus on üks põhjustest, miks ettevõtted TA-tegevusega ei tegele. Muudatus suurendab avalikus sektoris töötavate teadlaste ja teiste teadustöötajate kindlustunnet ning kindlustunde suurenedes teadlased pigem jätkavad töötamist avaliku sektori TA asutustes. Samas moodustab tegevustoetus ka edaspidi paljude TA asutuse tuludes suhteliselt väikese osa ning ei taga kõikidele teadlastele töökohta avaliku sektori TA asutuses. Seega on ka edaspidi võimalik ja soositud teadlaste liikumine teistesse sektoritesse, sealhulgas erasektorisse.