Teadlased töötavad teadus- ja arendusasutustes põhiliselt kahel moel: “FIE-dena” (individuaalsetes teadussuundades) ja “firmadena” (töörühmad, osakonnad kollektiivsete uurimisteemade puhul). Palgad, töövahendid (lauad, toolid, arvutid, teadusaparatuur, nende tarvikud, jne.), välitööde/eksperimentide kulud, konverentsisõitudega seotud kulud ning kõik muud võimalikud kulud peavad teadustööd tegevad akadeemilised töötajad katma oma projektidest ja lepingutest. Mõnes ülikoolis on kokku lepitud, et teadlased saavad mingitki sümboolset palka ka siis, kui neil hetkel ühtegi projekti ei ole. Enamasti ei ole aga teadlastel lootust isegi Eesti Vabariigis kehtivale miinimumtöötasule, kui projektid peaksid lõppema. Asjaolu, et neil on kehtiv tööleping ja töölepinguga kokku lepitud palk, ei tähenda de facto mitte midagi.

Nii on kirjas akadeemiliste ametiühingute vastuses Haridus- ja Teadusministeeriumi vastusele (5. juulist 2021) akadeemiliste ametiühingute tagasisidele HTM eelnõule „Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise väljatöötamise kavatsus“. Ametiühingu juhtisid tähelepanu sellele, et on vaja tagada teadustöötajatele palgastabiilsus ja pakkusid lahendusena välja akadeemilise töötaja põhipalga kontseptsiooni. HTMi vastus ettepanekule aga algab väitega, et töökohakindlus koos töölepingus kokkulepitud töötasuga on tagatud akadeemilistele töötajatele ka kehtiva seadusandluse ja rahastamispõhimõtete kohaselt.

See näitab, et vastuse koostajatel kas ei ole aimu, kuidas projektipõhisest rahastusest sõltuvate akadeemiliste töötajate (st teadlaste; erinevalt õppejõududest, kellele makstakse palka tegevustoetusest) tasustamine Eestis tegelikult toimub, või üritatakse jätta mulje, et ei teata. Ametiühingute pöördumise eesmärk oli juhtida tähelepanu ja saavutada, et lõpuks hakkaksid Eesti Vabariigi seadused kehtima ka teadus- ja kõrgharidussüsteemis.